palun mulle neli biigmäkki suurte friikartulitega

ma kaalun, õun käes, 53,3 kilo. päris pirakas õun on. mul on suured silmad (nagu nälginud neegrilastel, onju) ja selline kõht, nagu tädidel tseluukreemide reklaamides. peeglist üldpilti vaadates võiks öelda, juut nagu ei ole, aga ikka auschwitzist põgenenud väljanägemisega tütarlaps. lühemaks pole vahepeal jäänud, seega mu kehamassi indeks on 18. alakaal. ehk viie päevaga viis kilo alla. mitte vabatahtlikult. ma tahan oma pekki tagsi. kohe. emake loodus arvab muidugi, et aega on, kuid midagigi vähemalt muutub. enam ei aja rännak tualetti hingeldama, jaksan isegi istuvas asendis olla, öösel oli üle pika aja jälle hea uni. unenäod on eriti lähedal. nii kui silmad kinni panna, hakkab paralleelis teine elu pihta ja ei lastagi puhata kahe vahepeal. valdavalt on paralleel ebameeldiv. kui sõnadesse ümber panna, siis naljakalt tobe, aga et sellega kaasneb kehv tunne, siis ei jäta meelega meelde. üks hea uni oli. trenniuni. ma armastan oma trenni. ma olen seda vist miljon korda kõigile juba öelnud ja ütlen veel kold. ma armastan oma trenni. trenniunnäos olime kõrge künka peal, ümberringi olid ka mäed ja vaade udusele linnale (lugein eile loomingust mingit soga rio de janerio kohta, ju sealt tuli) ja olid gurud, keda ma ei tundnud, väikesed mustades kimonotes hiinlased. ja me õppisime lendama. õigemini hüppama nagu idamaade märulites hüpatakse, nagu crouching tiger hidden dragoni filmis. mul tuli see kujuures väga hästi välja ka, gurud olid üllatunud, et minusugune amatöör nii hästi asjaga toime võib tulla. hirmus oli ka muidugi, harjutamise asi. teed niisama oma tavalist käelehvitamist ja tiigriembamist ja mäele tagasiminekut ja siis äkki kükitad ja hüppad ja üled 100 m kõrgusel õhus mingi kahtlase kupli peal tasakaalu säilitamas. see oli hea uni. lõhnataju on appikene. köögis kõrbeb röstsai natsa ära ja selle lõhn ajab mind mitu tuba eemal öökima. kui vingu tuppa tuleb. või kui kana praeb. õudukas. ärge lõhnake minu lähedal. aga asjad arenevad paremuse poole, mitu päeva võtsin hoogu ja jaksasin eile ajakirja kätte võtta. täna trükin (eile jaksasin ant smailisid saata, üürike msnikatsetus oli seega viga, sain ainult vihaseks, et miks keegi mu oksesmailidest aru ei saa, uuesti pole julgenud proovida) ja unistan lühikesest jalutuskäigust. mis mul viga oli? no ei tea, universum sai mu peale kurjaks. leian, et täiesti teenimatult. ega et ma naljalt koduaiast kaugemale kooserdada ei jaksa, tere tulemast, tooge mulle hästi palju süüa, need mu suured sinised vasikasilmad tuleb ruttu saiakannikate vahele ära peita.


äramärgitud dialoog

omar: loodan, et sa pakid nunnult. kui sul halb olla on, siis mul väga kahju, aga pakkimine on vahva (A)
mina: väga nünnu õunapüree tuli küll vahepeal
omar: mul on kõht nii tühi, et mul tulid neelud
ning jah, ma tean, et sa räägid oksest (A)
aga ma loodan, et sa saad terveks siis
soovin sulle kõike ilusat! (kui sul on minust pilte, siis see oleks hea algus)